ISASE KOOLITUST ALUSTA VARAKULT
Maria Lähdesniemi ja Anna Crohnsi artikkel ajakirjast Labradori 2/2001. Tõlkinud Haita-Maarit Silk (oleme asendanud mitmes kohas sõna labradoriisane sõnaga isane, kui see pole häirinud teksti arusaadavust).
Kutsikat valides tuleb mõelda hoolikalt isaste ja emaste erinevusele, seda ka koolitatavuse vaatenurgast. Kuigi isendid on alati erinevad, peetakse emaseid tavaliselt pehmemateks ja keskendumisvõimelistemaks, isaseid samas otsekohesemateks ja kõvamateks. Paljude emaste puhul raskeneb koolitatavus jooksuajal ja ebatiinuse ajal, isastel võivad aga hormoonid ajada pea segi millal iganes.
Isaste probleemiks võibki olla üliseksuaalsus, millest tulenevad muuhulgas raskused koeraga hakkama saada. Lisaks eeldavad inimesed tihti, et neil on nii lahke ja lihtne tõug, et teda ei ole vaja palju koolitada. Sellest võib tekkida probleeme kui koer – eriti isane – kasvab täiskasvanuks ja hakkab otsima oma kohta karja hierarhias. Isase puhul on kõrge seksuaaltung ja juhi koha taotlemine karjas tihti põhilisteks põhjusteks ebameeldiva käitumise taga.
Isase üliseksuaalsus ilmneb tihti ülepingutatud huvitatusena emastest ja emaste lõhnadest, hoolimata sellest, kas emasel on jooksuaeg või ei. Samuti võivad olla pidev märgistamine (isegi sisetingimustes) ja agressiivsus teiste isaste vastu olla tingitud samast asjast. Selle tõttu tuleb just eriti isase koolitust alustada varakult, juba enne, kui tema seksuaaltung on alanud. Koera seksuaaltungi ei saa siiski koolitusega täiesti eemaldada, aga hea algkoolitus kergendab tunduvalt igapäevast elu.
Kutsikaiga on kõige kasulikum aeg Väikese kutsika koolitamine ja õpetamine on kõige kasulikum aeg. Kohe alguses tasub õpetada juurdetulemine, rihma otsas kõndimine ja teiste inimeste ja koertega kohtumine. Nende kolme põhilise asjaga saab juba argielus hästi hakkama. Hea, kui nad on selgeks õpitud juba siis, kui koer hakkab vaikselt testima oma piire.
Juurde tulemine on väikesele kutsikale loomulik. Ta ei julge veel inimesest kaugele minna vaid tuleb lihtsalt ja hea meelega kutsumise peale juurde. Seda tasub veel rohkem julgustada.
Rihma otsas liikumist tuleb õpetada juba väikesele kutsikale, kui ta ka juba liigub juures ilusti. Rihma otsas kõndimine ei tähenda siis kõrval käimist (!) vaid ilma tirimata liikumist. Algusest peale ei tohi rihm olla liiga pikk. Koer peab õppima, et kui ta on rihma otsas, saab ta inimesest eemalduda ainult veidi. Liiga pikk rihm võib tekitada probleeme kui koer kasvab ja muutub tugevamaks, siis on koera raske kontrolli all hoida. Kui koer on õppinud kõndima pika rihma otsas, on teda raske harjutada lühikese rihmaga ja tulemuseks on tihti tiriv koer. Igal juhul tuleb tirimisega tegeleda juba kutsikana. Ka väikest kutsikat võib keelata kui ta tirib ja vastavalt siis kiita, kui ta liigub ilma tirimata rihma otsas.
Kohale jäämise harjutusi tasub samuti teha päris väikesele kutsikale, aga sidudes harjutust alati näiteks toidu söömisega ja/või välja minemisega. Näiteks nii, et kutsikas ootab koha peal luba toidukausi juurde sööma minekuks. Kui kutsikas lipsab enne luba minema, viiakse ta tagasi koha peale, kuhu ta jäeti ja vajadusel palutakse kedagi teist appi, hoidma kutsikat seal paigal. Ootamisaega pikendatakse vastavalt sellele, kuidas oskus kinnistub. Vastupidiselt naabri õudusele, ei ole küsimus kutsika kiusamises. Koolitusviis peab aga olema koera julgustav, mitte alistav, nagu kõikides muudeski olukordades, kui koera koolitatakse.
Teiste inimeste ja koertega rõõmus kohtumine on kutsikale tüüpiline ja selliseks peabki see jääma, aga inimene otsustab, keda tervitatakse ja millal. Kui tahetakse, et kutsikas ei tervitaks vastutulevat inimest, peatutakse ja kükitatakse. Kutsikat rahustatakse ja temaga räägitakse juttu ja näidatakse, et tegelikult ongi palju põnevam see oma inimene. Kutsikat siis ei keelata, vaid lihtsalt võidetakse tema tähelepanu nii, et ta isegi ei taha teist inimest tervitama minna.
Väikese, armsa kutsika keelamine võib tunduda julmana, aga kutsikale peab õpetama juba väiksest peale, millistes piirides tohib liikuda. Karja hierarhia peab olema iseenesest mõistetav. Kutsikas on alati karjas viimane. Väikese 10-kilose kutsika suurusehullustus ja kamandamine jätkub paraku ka siis, kui koer on 40-kilone, kui seda ei õpetata varakult ära. Karja juhipositsiooni inimesena saab väga hästi kinnistada väikeste igapäevaste tegudega: – inimene tuleb alati esimesena uksest sisse ja välja – koer ei tule autost välja enne luba ka siis kui uks on lahti – sööki süüakse alles siis, kui inimene annab loa – inimene tohib võtta koeralt ära kõike: toidu, puruluud, mänguasja jm – koer on koha peal senikaua, kuni inimene ütleb ja tõuseb alles siis, kui ta on saanud loa
Need toredad pereliikmed. Murdeealise isasega võib küll tekkida tunne, et teda pole kunagi koolitatud, aga pideva järjekindla koolituse ja kannatuse abil kasvab ka noorest huligaanist tore ja terve mõistusega koer. Kutsikana õpitud asjad jäävad kuskile mälusoppidesse ja neid saab kasutada põhiasjadena igasugustes muudes koolitustes. Murdeiga ei tohi siis karta, samuti ei tohi seda kasutada vabandusena ‘koolituspausiks’. Alati saab midagi harjutada, kasvõi päris lihtsaid asju. Paned hiljem tähele, kui palju koer naudib ühiseid koolitushetki sinuga…
Juhtkoerte koolil, kui kõik juhtideks koolitatavad koerad steriliseeritakse või kastreeritakse, on kogemust, et piisavalt noorelt tehtud kastraatlõikus (enne kahe aasta vanuselt) parandab märgatavalt isaste koolitatavust ja keskendumisvõimet. Kastreerimine võibki olla üks valikuvariantidest, kui elu üliseksuaalse isasega muutub võimatuks. Omade kogemuste põhjal võime ikkagi kinnitada, et isase koolitamine on tänuväärne isegi eelpool mainitutest raskustest hoolimata. Isast on siiski lihtne ‘lugeda’ tänu tema otsekohesusele ja selgusele. Õige koolitusega saab isasest koerast hea harrastuskoera, töökoera ja ennekõike igal juhu armastusväärse pereliikme.