Normaalne koer inimest ei ründa, pigem vihjab agressiivsus hälvetele looma närvisüsteemis või tema halvale kasvatusele,” ütleb koerte koolitus-treener Sirje Vets.
SL Õhtuleht, 9. oktoober 2000 autor: Kristel Kirss Originaal asub siin
Paljud inimesed panevad pahaks isegi seda, kui koer rõõmust nende najale üles hüppab. “See on ürgne instinkt, mis pärineb hundikarjast, “ selgitab Sirje Vets, kelle sõnul jahilt tulnud hundid tervitavad karja liikmeid nende koonu ülelimpsimisega. Nii üritavad ka kodukoerad töölt koju jõudnud “karjaliikmete” näo juurde pääseda, väljendades sellega oma rõõmu. Samas peab Sirje Vets võimalikuks, et hälvete korral võib jahikoer inimest rünnates hammastega mitte tema kätt ega jalga, vaid kõri sihtida, sest selle koha näitab talle kätte instinkt.
Aastaid on koertega hädas olnud postiljonid. Rahvasuu räägib, et majavalvurit ärritab trükivärvi lõhn. Vets seda versiooni ei usu – tema rotveiler võtab kojutulnutelt värsked ajalehed, et need kööki viia ning siis kiituseks küpsist oodata. “Kord jalutuskäigu ajal möödusime just ajalehekioskist, kui üks naine end värskete ajalehtedega teele asutas. Koer võttis lehed endale. Naine ehmus hirmsasti, kuigi koer ei olnud üldse tige, vaid tahtis küpsise teenida,” toob Vets koerte “trükimusta agressiivsust” kummutava näite.
Pigem usub ta, et koerad ei talu postiljonide suurt kotti ning seda, et ta nende aia juures kohmitseb. “On hulgaliselt koeri, keda postiljon üldse ei ärrita. Vähemalt seni, kuni peremees kodus,” väidab Vets. Koera tigedus võib pahaaimamatult alguse saada ka koera jooksutamisest. “Kepi järele joostes käitub koera organism nii nagu läheks saaki taga ajama,” selgitab Vets ning toob näiteks koera suguvennad ehk hundid, kes näevad saagi tabamiseks tohutut vaeva, pannes lihaste kõrval tööle ka pea ja haistmismeele ning selle tulemusel maandavad hormoonidemöllu. “Koeral, kes sööstab pidevalt palli järele, hakkavad neerupealised tööle, lihased on pinges jahihasardist, aga maandust ei toimu. Nii võib koer muutuda apaatseks, elavnedes vaid hetkeks, mil peremees võtab taas palli, või agressiivseks, püüdes kõike rabada,” ütleb Vets ja on kindel, et koera kurjus saab alguse valest kasvatusest ehk nõrgast peremehest.
“Inimesed peaksid enne enesele koera võtmist end rohkem harima,” soovitab Vets, olles veendunud, et iga koeratõug igale inimesele ei sobi. Samas usub koertekoolitaja, et halvasti kasvatatud looma on võimalik ümber kasvatada. “Ühe kurja rotveileri omanik seati Soomes fakti ette: kas loom magama panna või riigist välja viia. Koer toodi Eestisse. Siin ei olnud temaga ühtegi probleemi. Ta hoidis väga oma peret ning suri loomulikku surma,” mäletab Vets. Kes tahab oma neljajalgset sõpra paremini tundma õppida või tema kummalist käitumist analüüsida, võib nõu saada Tarkade Koerte Klubist (telefon 050 97 205).
Kuidas käituda kurja koeraga?
“Kui seisate silmitsi kurja koeraga, on kõige tähtsam jääda rahulikuks,” soovitab loomaarst Margot Lauer. Küllap on igaüks vähemalt kord elus pidanud silma vaatama lõrisevale neljajalgsele, keda inimese parimaks sõbraks kutsutakse. Ka hammustuseta pääsedes ei tahaks keegi enam teist korda samasse olukorda sattuda. “Kui seisate silmitsi kurja koeraga, on kõige õigem jääda rahulikuks,” soovitab Billy loomakliiniku loomaarst Margot Lauer. Tema sõnul ei tule kurja loomaga kohtudes kasuks ka kätega vehkimine ega põgenemine. Arstiabi andes palub Lauer koeraomanikul patsiendile suukorv pähe panna. “See on kindlaim kaitse hammustamise vastu,” väidab loomaarst, kes küll harva, kuid siiski on sattunud rünnata üritavale patsiendile. Ta ei süüdista kurja koera, vaid peremeest, kes pole oma sõbraga küllalt tegelnud.
“Kurja koeraga kohtudes peab inimene eelkõige vältima rünnakusignaalide edastamist,” hoiatab koerte psühholoogiat uurinud Sirje Vets. Peale rahulikult, isegi alandlikult seismise tähendab see, et koerale ei tohi silma vaadata, hambaid paljastada ega tugevat häält teha. “Ühest nõuannet muidugi pole, sest iga olukord on erinev,” tõdeb koeri koolitav Vets. Näiteks võib hoovis hätta jääda ka igati sõbraliku koeraga, kui majaperemeest pole kodus. Vetsi sõnul tuleb siis enda olemine võimalikult mugavaks teha ning koera silme all rahulikult pererahvast oodata. “Mõnel juhul võib vangistusest päästa eemale visatud komm või küpsis, kuid alati pole ka sellest abi.”
Väide, et haukuv koer ei hammusta, pole sugugi alati õige. Vetsi sõnul on haukuv koer sageli arg – oma jõus kindel loom enamasti suurt lärmi ei tee. Kuid see ei tähenda, et rünnakut teeseldes õnnestuks haukuv koer eemale peletada. “Mõnikord võib ka õnneks minna, kuid võib ka hammustada saada,” hoiatab Vets.
Kommentaar: Ütleks, et üllatavalt hea artikkel. Viimaks ometi ei ole teemaks ainult see, kuidas koer peab inimese juuresolekul käituma, vaid see, kuidas inimene peaks võõra koeraga käituma. Kahjuks mitte väga pikalt, aga siiski.